Eesti Õpetajahariduse strateegia 2009-2013
Haridussüsteemid täidab võtmerolli õpetaja. Tema ettevalmistuse
kvaliteedist, valmisolekust oma tegevust analüüsida ja end pidevalt täiendada
sõltub Eesti kooli ja iga õppija käekäik. Sama oluline on õpetaja rolli
tähtsustamine ja väärtustamine ühiskonnas. Käesoleva strateegia põhisuund –
õpetaja professionaalse arengu toetamine – teenib omakorda õppija arengu
toetamise eesmärki.
Vajadus õpetajahariduse valdkonna strateegiliste eesmärkise ümbervaatamiseks aastal 2008 ning nende kavandamiseks pikemaks perioodiks tulenes muudatustest keskkonnas, olulistest arengutest õpetajahariduses ning eesmärgist luua strateegiline alusdokument Euroopa Liidu tõukefondide vahendite kasutamiseks õpetajahariduse valdkonna arendamisel aastatel 2009-2013.
Õpetajahariduse strateegias vaadeldakse õpetaja professionaalset arengut kui järjepidevat protsessi, kuhu on kavandatud tegevused, mille eesmärgiks on toetada õpetaja professionaalse arengut läbivalt kõikidel arengustaadiumidel. Õpetaja peaks olema kui reflekteeriv praktik. Reflektsooni abil mõtestab õpetaja ise oma kutsealast tegevust, määratleb arenguvajadusi ja kavandab enesetäiendust.
Strateegia teoreetiliseks aluseks oleva õpetajahariduse paradigma tunnused:
Olulisemad probleemideringid õpetaja töös:
Strateegiline visioon 2013.aastaks õpetajahariduse valdkonna tegevussuundades:
Eesti õpetajaskond
Kõigist üldharidusoolide õpetajatest 52% töötab alla täiskoormuse, sh 18% vähem kui poole kohaga. Eesti koolide õpetajate keskmine vanus on 46 aastat. Piirkondlikult enam õpetajate järelkasvu on Ida-Virumaal. Üldhariduskoolide õpetajatest on pedagoogilise kvalifikatsiooniga 92,5% ning erialast pedagoogilist haridust omavate õpetajate protsent on 75%. Kõige arvukamalt on kvalifikatsiooni eri komponentide puudumist näha keeleainete ja loodusainete puhul.
Vajadus õpetajahariduse valdkonna strateegiliste eesmärkise ümbervaatamiseks aastal 2008 ning nende kavandamiseks pikemaks perioodiks tulenes muudatustest keskkonnas, olulistest arengutest õpetajahariduses ning eesmärgist luua strateegiline alusdokument Euroopa Liidu tõukefondide vahendite kasutamiseks õpetajahariduse valdkonna arendamisel aastatel 2009-2013.
Õpetajahariduse strateegias vaadeldakse õpetaja professionaalset arengut kui järjepidevat protsessi, kuhu on kavandatud tegevused, mille eesmärgiks on toetada õpetaja professionaalse arengut läbivalt kõikidel arengustaadiumidel. Õpetaja peaks olema kui reflekteeriv praktik. Reflektsooni abil mõtestab õpetaja ise oma kutsealast tegevust, määratleb arenguvajadusi ja kavandab enesetäiendust.
Strateegia teoreetiliseks aluseks oleva õpetajahariduse paradigma tunnused:
- Õpetaja on aktiivne õppija, kes planeerib, juhib ja hindab oma õppimist ja professionaalset arengut.
- Õpetajaks õppimine on pikaajaline ja elukestev protsess, mille jooksul annab õpetaja endale hinnanguid oma teadmistele ja tegevuse tõhususele, loob analüüsi tulemusel uusi teadmisi ja rakendab neid oma igapäevatöös.
- Õpetajaks kujunetakse konkreetses töökeskkonnas, mida mõjutavad õpetajad, kooli juhtkond ja lapsevanemad.
- Õpetaja professionaalne areng on kooli kui organisatsiooni arengu ja õppekava rakendamise tingimus ja tulemus.
- Õpetaja töö tõhusust ja tema motivatsiooni õppijana mõjutab nii kooli kultuur kui ka sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline keskkond.
- Õpetaja professionaalne areng on tervik – esmaõppest kutseaasta läbinud algaja õpetajani, sealt elukestva õppe kaudu edasijõudnu ja meisterõpetajani.
Olulisemad probleemideringid õpetaja töös:
- Õpetaja staatus ühiskonnas ei vasta õpetaja rolliga seotud ootustele.
- Õpetajate kutseorganisatsioonide roll õpetajakutse arendamisel on vähene.
- Erialase kvalifikatsiooniga õpetajaid on koolides valdkonniti ebapiisavalt.
- Heal tasemel kandidaatide arv õpetajakoolituse magistriõppekavadele ning noorte õpetajate tulek kool on ebapiisav, tendents on vähenemise suunas.
- Õpetaja ettevalmistus esma- ja täiendõppes ning tema arengu toetamine toimetulekuks väga erilaadseid oskusi nõudvas töökeskkonnas on ebapiisav ning ei reageeri paindlikult haridussüsteemis toimuvatele muutustele.
- Õpetajal on vähene valmisolek ja oskus tegeleda oma töö analüüsiga ja arengu juhtimisega, osaleda meeskonnatöös õppija arengu toetamisel, rakendada kolleeg-kolleegilt õppimise võimalusi ning panustada kooliarendusse.
- Koolijuhtimise, sh personaliarenduse alane kompetentsus on paljudes koolides ebapiisav.
- Täiendõppe kavandamine ja selle tulemuslikkuse hindamine on õppeasutuseti ebaühtlane.
- Õpetajahariduse regulatsioonid ei arvesta kutsestandardi põhimõtetega ning ei ole omavahel kooskõlas.
- Käivitamata on õpetajahariduse valdkonna süsteemne seire ning uuringud.
Strateegiline visioon 2013.aastaks õpetajahariduse valdkonna tegevussuundades:
- Õpetajal on ühiskonnas väärikas positsioon.
- Õpetaja on õppija ning oma professionaalse arengu hindaja ja kavandaja. Ta suudab hinnata ja kavandada oma koolitusvajadust.
- Õpetaja toetab õppija arengut.
- Õpetaja on juhendaja ja õpioskuste kujundaja.
- Õpetaja on valdkondi lõimiv ainetundja
- Õpetaja kaasab õppija arengu toetamisse kolleege ja lapsevanemaid.
Eesti õpetajaskond
Kõigist üldharidusoolide õpetajatest 52% töötab alla täiskoormuse, sh 18% vähem kui poole kohaga. Eesti koolide õpetajate keskmine vanus on 46 aastat. Piirkondlikult enam õpetajate järelkasvu on Ida-Virumaal. Üldhariduskoolide õpetajatest on pedagoogilise kvalifikatsiooniga 92,5% ning erialast pedagoogilist haridust omavate õpetajate protsent on 75%. Kõige arvukamalt on kvalifikatsiooni eri komponentide puudumist näha keeleainete ja loodusainete puhul.